Thursday, April 9, 2015

Hüvasti Ameerika


Kuhu kolida?

2015. aasta algusest on Magnusel uus töökoht Teleport. Inc, mis vabastas ta füüsilisest kontorist. Edaspidi võib progeda kus iganes maailma otsas, kriteeriumiks vaid hea interneti ühendus. Nii me hakkasimegi kaaluma kolimist kuskile mõistlikuma hinnaklassiga asukohta. Sai otsustatud, et Sunnyvale kodu rendilepingut ei pikenda ja see koht jääb meil viimaseks San Francisco lahe piirkonnas, Silicon Valleys.

Üheks suureks kolimise põhjuseks on võimalikkus. Tuldud sai ju vaid aastaks ja olen alati koju tahtnud ning vabatahtlikult minust päris väliseestlast ei saa. Kodu võib olla seal, kuhu jope nagisse viskan, aga minu elu on Tartus. Minu sõbrad ja perekond ja mootorratas on Tartus.

Teine suure kaaluga tegur on Silicon Valley elukallidus. Starupiga ühinedes kukkus Magnuse palganumber kolinal, mis sest, et tööst saadav rahuldus on kordades suurem, kui seda kunagi varem on olnud. Õnneks õnn ei peitugi rahas. Kinnisvarahinnad on siinpool kera üüratud ning mõte siin säästude mahalöömisest maja üürimise peale tundub kuidagi tohutu raiskamisena. Esimese asjana kaalusime kolimist siinkandis odavamasse elurajooni. Saime endi silmad aga särama, kui hakkasime kaaluma hoopis maailmas ringi reisimist. Me pole enam ju "sunnitud" Californias olema. Jälle üks esimese maailma probleeme.

Magnus peab siiski tööd tegema ja seda rohkem, kui varem, mis tema jaoks ei tähenda puhkust, kuid kolimine mõneks kuuks kuskile soojale maale tundub täitsa tehtav. Minul on kriteeriumiks, et lapsehoidja tuleb kaasa, Magnusel vaja head internetti. Pöidlad pihku, et lapsehoidja omale peikut veel ei leiaks. 

Lõin google maps'i lahti ja märkisin üles sooja kliimaga piirkonnad. California on ka soe, aga et oleks ikka suvine. Ekvaatori läheduses. Teine oluline tegur on riigis kasutatav suhtluskeel. Minul on siiani täitumata/täitmata unistus ära õppida prantsuse keel, aga see on minu unistus. Magnus pole veel selleks väljakutseks valmis, et peab internetikaablit paigaldama tulnud töömehega viipekeeles suhtlema, nii et keelevalikutest jäi sõelale inglise keel. Muideks, kui vaid piisavalt tahtmist oleks, siis saaks prantsuse keele suhu ka Lingvist'i abiga. Ükspäev ehk võtan asja tõsisemalt käsile.

Inglise keelt kõneldakse maailmas viiekümne-kanti riigis/regioonis. Väikeste laste tõttu noppisin nimekirjast välja liiga eksootilised kohad. Filipiinid on Magnuse jaoks liiga Aasia, Aafrika riigid nagu Ghana ja Zimbabwe on minu jaoks hirmutavad, laste ohutuse tagamine muudaks minu elu liialt keeruliseks. Isegi kraanivett ei tohi seal juua, rääkimata lahtistest veekogudest, ohtlikest putukatest ja valgete laste röövimisest. Tahaks sellist tsiviliseeritud kohta. Prantsuse Polüneesias Bora Bora saarel saaks ka inglise keelega hakkama, aga see ei tundu ka lastesõbralik olevat.

Uus-Meremaa, Austraalia ja Hawaii olid nimekirjas, esimeses kahes hakkab just maikuus talv ja kraadid kukuvad alla 15C, Hawaiil oleme käinud ja seal tuleb Eestiga ajavahe veelgi suurem, tervelt 12 tundi. Need kohad läksid ka nimekirjast välja.

Optimeerides ajavahet Eestiga ja kaugust Californiast on heaks variandiks Miami, Florida. Kliima on troopiline, Kariibimere saartele sarnane, soe Atlandi ookean olemas, räägivad inglise keelt, ainuke viga on see, et see on Ameerika. Been there, done that.

Sealt edasi jäidki sõelale Kariibimere saared. Piisavalt eksootilised, lisaks tean inimesi, kes mõnel saarel elanud või lausa nendelt pärit. Ajavahe Eestiga "kõigest" 7 tundi. Nii osutski selle võistluse võitjaks Kariibidel olev saar Barbados. Täielik paradiis ja megaturistikas.

Postkaart Barbadose saarest

Barbados

Võiks arvata, et lisaks megaturistikale on Barbados ka megakallis, "õnneks" siit Silicon Valleyst minnes pole suurt vahet, pigem on seal natukene odavam. Möbleeritud majade üürihind Barbadosel on sama, mida praegu maksame tühja karbi üürimisel. Internet pakub kõikvõimalikke elukalliduse kalkulaatoreid, mina kasutasin Numbeot. Seal on andmeid mõnede piirkondade kohta veel vähe, siit üleskutse, kui leiad endas jaksu ja veidi vaba aega, aita sinna infot sisestada. Numbeo järgi on Barbadosel kohalik õlu odav, palgad madalad ja riided kallid, tundub suht samasse kanti Eestiga. Ameerika turg on nii üüratult suur, et Hiinast tuues saab kvantiteediga riiete ja tehnika hinda alla lasta.

Maja leidmine Barbadosel ei ole eriti keeruline, Airbnb pakub täismöbleeritud kõikide vidinatega elamisi. Möbleeritud maju saab ka kinnisvarafirmade vahendusel, neis puuduvad aga vidinad, nagu kohvikeetja, voodipesu ja akende ees kardinad. Kuna saar on vaid 34km pikk ja 23km lai, kokku 400 km2, siis tasub täiesti ignoreerida reklaamhõikeid merevaate kohta, kõik majad ongi merevaatega. Või asub meri kohe künka taga. Hiiumaa on Barbadosest 2x suurem.

Esialgne plaan kolida soojale saarele paariks kuuks kuni aastaks kahanes lõpuks 3-nädalaseks puhkuseks. Ajutistes kohtades elamine pole tegelikult üldsegi nii tore, kui piltidelt paistab. Aastaks kuskile uude kohta kolimine tähendaks osalise mööbliga või lausa tühja majakarbi üürimist, mis omakorda nõuaks paari poeskäiku, et soetada voodipesu, kohvikann ja mõned kahvlid. Kolimine paariks kuuks muudaks minu elu lihtsamaks, lühikeseks ajaks on mõtet üürida Airbnb maja kogu vajamineva kraamiga. Mõistagi on sellised kohad kallimad. Kuna minul on kõrini asjade ostmisest, siis sai arutatud kolimist paariks kuuks. See omakorda tekitaks jälle Magnusel ebamugavust, tal tuleks kõik see aeg töötada läpakaga. Muidu on ta töökoht suurte monitoridega suure laua taga. Muidugi saaks monitore uuesti osta või siis kulleriga saata, aga see tundus kaheks-kolmeks kuuks liigne kulu ja hirmus asjaajamine. Nii saigi meie Barbadosel viibimine kärbitud 3-nädalaseks puhkuseks.

Tartu

Puhkus soojal saarel sai paika ja kuskile paariks kuuks kolida enam viitsimist pole, siis tuli kergelt otsus, et kolime koju tagasi. On juba ära oldud küll. Tartust kolisime ära 3 kohvriga, 4.5 aastaga on pagasile lisandunud 2 last, uus auto ja tohutult mööblit. Lapsed ja auto toome Tartusse, mööbli müün maha.

San Franciscost Barbadosele saab lennata ainult ümberistumisega ja kõige lühem reis on 13 tundi. Nagu Eestisse lendaks. Sellist õudust aga on raske taluda ja teeme Barbadosele saamiseks vahepeatuse Miamis, Floridas. Minu lemmik koht. Praeguse maja anname omanikele tagasi aprilli lõpus ja 1.mai 2015 lendame Miamisse. 5.5 tundi ja naksti kohal. Miamis aklimatiseerume terve nädala, Californiaga on seal 3 tundi ajavahe, paari päevaga peaks lapsed sellega ära harjuma. Selline väike ajavahe kusjuures on täiesti positiivne, lapsed lähevad hiljem magama ja saame kõik koos restoranis õhtusöögil käia. Sellist luksust saame nautida vaid jetlagis olevate lastega. 

Korra oleme juba jõudnud Miamis käia, 5 kuud tagasi, sellest reisit proovin ka ükspäev postituse teha. 

Edasi viib meie tee Bridgetowni, Barbadosele. Seal on meil üüritud Airbnb kaudu ühelt vanapaarikeselt 3-magamistoaga maja. Kõik vidinad on olemas, isegi bassein ja väiksemale lapsele toovad reisivoodi. Barbadosel veedame täpselt 3 nädalat. Kliima on seal pehmelt öeldes liiga hea. Päikesepaistet saab saarel nautida tervelt 3000 tundi aastas, Eestis on see number 1600-1900 tundi. Juunist novembrini on Kariibidel vihmaperiood, mis tähendab väheke niiskust 25 kraadisesse päeva. Vihmaperiood toob saartele ka tormid ja orkaane, õnneks on Barbados orkaanide liikumise teelt eemal, tormid on seal paar korda möllanud, aga ei midagi nii hullu, kui Haitil või Dominikaanil.

Barbadoselt Eestisse lennupiletite leidmine osutus suureks väljakutseks. Kasutasin Skyscanner  veebilehitseja abi ja leidsin lõpuks kõige sobivama teekonna Tallinnasse läbi New Yorki. Mõistlik oleks olnud võtta edasi-tagasi pilet Miami-Barbados-Miami, aga Floridast pole suurt valikut mõistliku ajakuluga Eestisse saada. Liiga palju või kahtlased kohad ümberistumiseks. Aeroflotiga saaks läbi Moskva Tallinnasse, hind on neil poole odavam, kui teistel lennufirmadel, aga see reis ei tundunud minu maitsele sobilik olevat. Palju ümberistumisi ajab ka hinnad pööraseks. Eriti veel, kui võtta ühe otsa pilet. Lennufirmad on piletite hinnad kohati täiesti jaburaks ajanud, ühe otsa pilet ühele inimesele New Yorkist Tallinnasse on kolm tuhat dollarit. Aga kindlasti leidub inimesi, keda see hind ei pane silma ka pilgutama. 

Kuna külastamata on meil Big Apple ehk New York, siis ei hakanud Eestisse tulekuga kiirustama ning veedame 5 päeva ka kõige tihedamini asustatud linnas kogu Ameerikas. New Yorkist koju saame ühe peatusega Helsinkis. 

Tartus näeme.

Sunday, February 8, 2015

Päikese org

Kolmas kodu Californias



2014. aasta maikuu keskel kolisime Los Altosest veel lõunapoole, linna nimega Sunnyvale. Otsene tõlge võiks olla Päikese org. Kolimise põhjuseid oli tekkinud juba õige mitu.

- oli tarvis uut "Joodikute" tuba, kus majutada sulelisi ja karvaseid Eestimaalt, Ellen hõivas selle toa väikese õe sündides
- kinnisvara hindade jätkuv tõus, iga aasta tõsteti maja hinda vahemikus 5-15%
- Magnuse soov töötada kodust, milleks ta vajas lisatuba
- mängimiseks lastesõbralikku aeda

Kolimiseks ei tasu liiga varakult kuulutusi üldse uurima hakata, head kohad lähevad kui soojad saiad, tõesti tundidega. Mõned majad ei jõua üldse kuulutust üles pannagi, kui kuidagi tuttava-tuttava kaudu on juba uue üürilise leidnud. Hinnad selle juures pole üldsegi odavad. Eestiga ei saa võrrelda. Meie Tartu korter on välja üüritud "tuttava tariifiga" 300 euroga kuus, Silicon Valleys samaväärne maksab 2000-3000 dollarit, olenevalt asukohast. Samaväärset on muidugi võimatu leida, sest siinsed majad ei pea tuult ega külma ning üheski neist pole sees sauna.

Aprillis asusin uurima renditurgu. Kõigepealt tõmbasin mõttelise ringi ümber Magnuse kontori, et soovi korral oleks kaugus kodust rattaga läbitav. See muidugi osutus mittevajalikuks näitajaks, sest rattaga viitsis Magnus Microsofti kontorisse umbes-täpselt 5 korda sõita. Nendel laisematel päevadel, kui meie pere auto minu käes oli, kasutab Magnus Uberi teenuseid. Siinpool kera on Uber revolutsioon taksoteeninduses, kus eraisikud  FIEna oma autoga taksot sõidavad. Mugavam ja odavam kasutada, kui tavatakso.

Kuna meie Los Altose leping kestis veel septembrini, aga kolida soovisime varem, siis tuli kinnisvaramaakleriga kokkulepele jõuda, millistel tingimustel välja saame kolida. Üürilepinguid tehakse siin üheks aastaks ja mõned kohad on sellega väga jäigad, isegi, kui välja kolid, maksad ikka lepingu lõppemiseni. Mõned võtavad varasemal lahkumisel ühe kuu üüri trahviks, nagu meil on nüüd uues kohas Sunnyvales. Lepingu lõpetamine läks üsna valutult ning meil lubati välja kolida uute üüriliste leidmisel. Selleks ei pidanud muud tegema, kui vahel maja uutele potentsiaalsetele soovijatele näitama. Neid oli täpselt üks vanapaar, kes maja ka kohe ära võttis. Väljakolimise päevaks sai meil 1.juuni. Aprilli keskel käisimegi täpselt kolme vaatamas, neljandasse kolisime sisse. Seekord läks päris hästi, eelmine kord käisin vaatamas kokku 15 erinevat kohta, enne kui Los Altose maja leidsin.

Sunnyvale maja kuulutus oli just üles pandud kinnisvaramaakleri poolt ja 16.aprill õhtul kell 4 sain seda koos Emmaga kaema minna. Kui olin näinud kööki ja aeda ütlesin kohe, et mina kolin siia. Niisama lihtsalt need asjad aga ei käi. Kõigepealt oli vaja abikaasa nõusse saada ja omaniku õnnistus välja kaubelda. Omanik oli juhtumisi majas asju pakkimas, nii et eraldi kohtumist temaga enam teha vaja polnud. Järgmine päev kolisid nemad teisele poole rannikut, tööasjus, nagu siinmail tihti tehakse. Esialgne plaan on neil kodust ära olla 10 aastat ja see haakus sobivalt meie plaaniga Ameerikas veel maksimaalselt 4 aastat olla. Kuna omanik ei viitsinud üürimajandusega ise tegeleda, siis oli meie suhtlust vahendamas maakler, kellele pidime saatma sooviavalduse maja üürimiseks ja tõendid Magnuse töökoha ja palganumbri kohta, et ikka maksejõulised oleme. Samuti tehakse krediidiajaloo uuring, Ameerikasse kolides sellised asjad inimestel aga puuduvad ja tihti võib see üürimisel probleemiks osutuda.

Laekunud avalduste põhjal pidi omanik valiku tegema. Ei tea, kas meil üldse konkurente oligi, sest ma helistasin ja tüütasin maaklerit pidevalt küsimusega, et kuna me sisse kolida saame. Kõigest kahe päevaga saime kinnituse, et maja on meie. Kuna omanik veel kolis välja ja majas oli vaja teha väikseimaid värvimistöid ning ma palusin lepingu alguskuupäeva lükata nii lähedale 1.juunilie, kui võimalik, siis võtmed anti meile üle 15.mai 2014. Los Altose maja leping lõppes aga 1.juuni. Seega tuli meil mõlemat maja maksta 2 nädalat. Meie 2 nädalat oli isegi hästi saadud, tean peresid, kes on maksnud kahte maja paar kuud. Täiesti pöörane.

Kolimine


Nüüd jäänud vaid koera saba ja pakkimisega tegelema hakata. Ameerikasse kolisime täpselt 3 kohvriga, neljanda kuses meie kass Marvin täis ja praakisin kohvritäie asju välja. San Franciscost lõunapoole kolisime ühe autoga, selline keskmise suurusega kaubik, millest asjadega täitus pool kasti. Los Altosest Sunnyvale kolisime veitsa suurema autoga ja tegime lausa kolm otsa. Ohh seda elu lastega. Või siis olen lasknud end tabimisühiskonnal mõjutada.

Esimene mõte oli kolimiseks kasutada täisteenust, et lendab kamp mehhiklasi peale, pakivad kõik kola riiulitest-kappidest kastidesse, tassivad need autosse, sõidutavad uude kohta ja toovad kastid tuppa. Tundus, kui unenägu. Kontrollifriik nagu ma olen, hakkasin selles plaanis siiski kahtlema, et siis ma ei leia midagi üles ja mine tea kuidas nad asju pakivad ja lõhuvad kõik ära ja pealegi võtavad liiga palju raha selle kõige eest. Alustasin vaikselt nende asjade pakkimisega, milleta lähema kahe nädala jooksul hakkama saan, nagu raamatud, lillevaasid, pildiraamid ja talveriided. Tubade nurkadesse hakkas kogunema pakitud kaste, kõik kohad olid poolikuid kaste ja pakkepaberit täis. Valitses päris korralik segadus. Tagantjärgi mõeldes oleks võinud vist täisteenust ikka kasutada.



Asjade tassimiseks tellisin kohale tänava nurgal passivad "turuvarblased", selliseid juhutööd otsivaid inimesi, töpsemalt mehi, leidus meie kodukandis kohe suure tee ääres. Neid on ka suuremate kolimisautode rendiplatsidel, aga ma ei julgenud selle peale lootma jääda. Igaks juhuks broneerisin töömehed päev enne ära, näitasin neile kätte teeotsa kuhu tulla ja hommikul olid abilised platsis. Lisaks tulid appi sõprade teismelised poisid, et natukene taskuraha teenida. Muidugi läks meil plaanitust kauem ja lubatud paarist tunnist sai täispikk tööpäev. Usun, et vähemalt järgmisel päeval olid nad rõõmsad saadud vaevatasu eest. 

Kolimispäeval polnud lapsi kuhugi magama panna, sest vanast kodust sai täpselt nende lõunauinaku ajaks voodid kokku pakitud ja autosse tassitud, uues kohas aga ei jõudnud neid mõistlikul ajal maha laadida, rääkimata kokkupanemisest. Õnneks olid lapsed nõus magama vankris, nii saimegi lapsed koos hoidjaga uude koju alles õhtusöögiks, kui kõik kola oli autost tuppa tassitud. Oli, mida tassida. Mõned päevad tagasi Magnus ütles, et olen ikka täiega ameeriklane juba. Kunagi eelmises elus, kui lapsi polnud ja meri oli põlvini, ostsin kodus kokteilide tegemiseks sheikeri. Välimuselt väga ilus pudelike, aga ostes jäi tähelepanuta nüanss, et kokteile teeme tavaliselt kahele ja see pudel oli mõeldud vaid ühe dringi jaoks. Noh, nüüd on olnud mu elus pikemat sorti kainuse periood ning pole seda riistapuud vaja läinud. Hiljuti aga hakkas mul jälle uus elu, kui Emma sai tissist võõrutatud ja öösiti saab juba nibin-nabin 7 tundi und kätte. Uude ellu tulid ka kokteilid. Kraapisin selle sheikeri kapipõhjast välja, tegin korra kokteili ja järgmisel poeskäigul tõin sealt uue ja suurema. Nüüd on meil kaks sheikerit. Nii on juhtunud paljude muude asjadega. Magnuse tähelepanek, et palju sa neid kokteile siis ikka teed, et ei saa seda väikest edasi kasutada, on osutunud pädevaks, sest iga päev neid ju ei tee. Veel. Kui lapsi juurde tuleb, siis ehk läheb täistuuridel see masin käiku. Või siis joon otse pudelist.

meie tagaaed koos pitsa ahjuga


Uus kodu on mõnus, standardid on nii kõrgeks aetud, et ei tea kuidas me Eestis olles oma kahe magamistoaga korterisse ära mahume. Ilmselt ei mahugi ja hakkame ükspäev majaomanikeks. Sunnyvale kodus on omanik hoovi ise ehitanud pitsa ahju. Peale selles ahjus päris pitsat tehes, ei taha ma elektriahjus küpsetatud pitsa peale mõeldagi. Ainult kole ajakulukas tegevus on, sest puid tuleb paar tundi enne pitsategu põletada ja ahi on valmis, kui kivid seest valgeks lähevad. Seda on väga vahva vaadata, kuidas nad järsku valgeks tõmbuvad. Pitsa labida peale saamine ja selle ühes tükis ahju suskamine nõuab veel harjutamist.

tiimitöö 








Esimesed vorstid läksid pitsa pealt kaduma


Lastega on kinnine hoov koos mõnede mänguasjadega ikka elu lihtsamaks teinud küll. Köögis pliidi ees olles saan lastel silma peal hoida, vahel tuleb õue tormata, et neid lahutada või aidata Emmat liuväljale, ta ise veel üles ei oska ronida. Liumäe ostsin kasutatuna kuulutuse peale, koos kohaletoomisega. Üldse on Sunnyvale maja nagu päris kodu, varasemad kohad olid kõik ajutised, Los Altose maja küll 3 aastat järjest, aga ei tekkinud seda jalad maas tunnet. Nüüd siis lõpuks on päris kodu tunne.

Liumägi hoovis, 11-kuune Emma vallutab juba astmeid, olles ise just õppinud kõndima


Uuel aastal uued tuuled


Magnus on juba mõnda aega MSis töötades tundnud väljakutsete puudumist, töö on huvitav, aga suure korporatsiooni poliitika rikub vahel töörõõmu, kui valmis ehitatud ja nende tiimi arvates suurepärased asjad kellegi uue ülemuse poolt ära nullitakse. Nii ta ongi tulnud mõttele, et peaks midagi muud hakkama vaatama. Teeks oma firma või läheks kuskile alustavasse startupi. Seda mõtet on veeretatud juba pikalt ja räägitud sõpradele seltskonnas, nii et paar kuud enne aastavahetust läks asi tõsiseks. Tagant andis hoogu juurde ka MSi jälle "uued tuuled" strateegias, kus Magnuse 4-liikmeline tiim liideti suurema tiimiga ja kaotati vana töö ära. See, mida oli ehitatud juba päris mitu aastat, polnud enam proiriteet ning projekt pandi seisma. Kogu selle projekti meeskond sajakonna inimesega asub Redmondis, Washingtoni osariigis ning mul tekkis juba hirm, et nüüd tuleb sinnapoole hakata kolima. Kui Magnusele oleks seal leidunud väljakutset ja arendavat tööd, oleks hea meelega kolinudki. Tagantjärgi võin öelda, et õnneks ei leidunud.

Peale pikki arutelusid ja läbirääkimisi, nii meil omavahel, kui potentsiaalsete uute tööandjate vahel, sai Magnusel otsustatud, et tema järgmiseks seikluseks tuleb Teleport, Inc. See on täpselt selline startup, millest ma puudust tundsin kõigi nende kolme kolimise korral, mida oleme teinud viimase 4 aasta jooksul. Alustades kolimisest Eestist Ameerikasse, kui ma ei teadnud kohalikust kultuurist, raha väärtusest, elukallidusest ja kinnisvaraturust mitte halligi. Ma polnud enne siia kolimist Ameerikas varem käinudki. Pakkisin lihtsalt kohvrid ja tulin. Teleport jagab hetkel infot ainult Bay Area's, laienedes hiljem üle maailma. See on teema, millega me oleme silmitsi seisnud ja mis on meid otseselt puudutanud ning ilmselt edaspidi aina rohkem puudutav. Tundub põnev.


Kui meil pool aastat tagasi oli mõte siin majas elada veel paar aastat, siis töökohavahetusega tuli plaani muudatus. Meie edasistest plaanidest järgmises postituses.

Viljapuud meie aias


Majaga saime kaasa mõned viljapuud ja ürdiaia. Maja ees on värske piparmünt, salvei, suur puhmas rosmariini, puudest on avokaado, mis kahjuks ei kanna vilja ja laim. Piparmündist ja laimist oleme teinud juba väga häid mojitosid, külmkapp teeb lisaks jääkuubikutele ka purustatud jääd. Mida rohkemat elult veel tahat, eks. Maja taga arvasime olevat 3 sidrunipuud, millest üks muutus paar kuud tagasi mandariiniks. Ikkagi eestlased majas ja mandariinid praegu teemaks. Mandariinid on nagu päris, aga kivid on sees ja tüütu süüa. Sellised ongi meie esimese maailma probleemid Päikese orus. Elu on ikka lill.

taustal rosmariin ja salvei

Saturday, January 10, 2015

Vaesed (ja) paksud

Sa oled see, mida sa sööd 


Ma pole tervislike eluviiside, peamiselt siis toitumise vastu kunagi varem nii palju huvi tundnud, kui nüüd, Ameerikas elades. Juba tänavapildis on näha, et söömisharjumused on siin teistsugused, kui Eestis või mujal maailmas. Eesti ajakirjandusest käib ka vahel läbi lugusid rämpstoitu pugivatest, haigetest ja paksudest ameeriklastest. See kõik on täitsa tõsi, aga mündil on ka teine pool. Toidupoes leiab siin meeletus valikus organic ehk mahe toitu, mida Eestis leiduvaga ei anna võrreldagi. Ning Walmart poest natukene maad eemal on väga treenitud ja terved inimesed.


Populaarne on käia nädalavahetustel brunch'il (lühend sõnadest breakfast ja lunch) ehk siis varajane lõuna või hiline hommikusöök. Tüüpiliselt serveeritakse sel ajal pannkooke, munaga praetud saia- french toast, omletti, peekonit, vorstikesi, ühesõnaga tüüpilised söögid, mida tarbib hommikusöögiks ka eestlane, ainult väikese lisaga. Lisaks on portsude suurus. Pannkoogid on alati paksud ja neid on selline virn, mida normaalne inimene ära süüa ei jaksa. Igal pool saab, ja tellitaksegi, magusat ja soolast koos. Näiteks pannkoogid vorsti, muna või peekoniga või koguni kõik korraga. Minule see variant meeldib väga, olen ka varem maininud, et üheks minu lemmiksöögiks on vorstisai maasikamoosiga.

Meie viimane brunch nägi välja selline.

Omlett singi-juustu-sibulaga, hash brown (riivitud praekartul), kõrvale röstsai 
Pannkoogid (2 hiigelsuurt), pošeeritud muna ja peekoniga. topsiga on kõrval vahustatud või ja vahtrasiirup
Karm vaatepilt, mis.

Vaatan siin vahel dokumentaalfilme toiduga seotud teemadel, viimane oli Forks over Knives. Selles filmis oli palju hirmuäratavat statistikat. Usa on ülekaaluliste inimeste poolest maailmas esikohal, samuti hoiavad nad auväärset esikohta südamehaiguste ja vähki põdevate inimeste arvu poolest.

Filmis näidatakse, et tervise halvenemisel on põhiline roll olnud just toitumisel ehk toidust saadavad toitained dikteerivad meie tervise. Loogiline ju. Kui ikka naftat ja muud keemiat endale järjepidevalt sisse kummutada, siis kuskilt hakkab mingi lüli järgi andma küll.

Kurja juureks liigne loomse valgu söömine, näiteks Aasias süüakse taimset valku, riisi ja ube ning haigeid inimesi kohe vähem. Piimavalk kaseiin on üks suur häda org, mis põhjustab vähki, kui seda tarbida suures koguses. Filmis räägiti katsest rottidega kellele anti 20% toidust kaseiini ja teises grupis 5% kaseiini. Suurema koguse puhul hakkas vähk arenema, kui võeti kaseiin toidust ära, muutus ka tervis paremaks ning kui jälle lisati seda toidule, tulid vanad hädad tagasi. Taimetoitlaseks ma selle uudise peale ei hakka, küll aga tundub selline asi huvitav ja usutav.

Liha ja loomsed valgud on kahtlemata head, aga nagu ameeriklastele kohaselt kõike üle võlli tõmmata, on nad ka liha ületarbimisega endile liiga teinud. Keskmine ameeriklane sööb 270 naela liha aastas, see on 122.4 kg. Päeva peale teeb see ümmardatult 300 grammi liha, kuigi toitainete poolest oleks juba 85 grammi täisti piisav kogus.


500 kcal taimset toitu annab ajule signaali, et kõht on täis, 500 kcal õli maos ehk 100 grammi kartulikrõpse ei anna ajule muud signaali, kui et tahaks veel süüa. Selleks, et tekiks täiskõhutunne ja rahulolu, tuleb töödeldud toidust end üle süüa.


Teine tore film oli FOOD.INC

70% meie toidust sisaldab GMO'd. Kole on see, et GMO sisaldusest ei pea tootja tarbijale kuidagi teada andma, ehk et puudub vastav märgistus. Olete kunagi mõelnu, miks pannakse puuviljadele pisikesed tüütud kleepsud? Kleepsude peal on kood, mille järgi saab teada, kas kasvatatud viljad on organic (mahe) või mitte.
Kleepsude kohta pikemalt siit. Tomatit ja banaani kasvatakse GMO seemnest mahedalt. Vot siis.

Huvitavaid fakte:
- USAs on MacDonalds kõige suurem kartuli ning looma- ja kanaliha kokkuostja.

- Kanu kasvatakse farmis 49 päevaga. Vaesed linnud on üle toidetud, ruumi neil liikumiseks pole, jalad on neil nii väetid, et nad ei jaksakski liikuda. Kanad on suuruselt nagu Eestis kalkunid. Viimati Eestis olles arvasin, et kanal on midagi viga, et ta nii väike on, tegelikult oli täitsa normaalne lind. Olen selle paari aasta jooksul siin kõikide asjade suurusega ära harjunud ja tavalised asjad, mis meil Eestis olid, tunduvad nüüd miniatuursed. Näiteks kodumasinad.

- 30% põllumaast on maisi all, mais läheb söödaks farmis kasvatatatud kaladele nagu tilapia ja lõhe ning sellest toodetakse siirupit. 90% toidust sisaldab maisisiirupit.

Eelmisel sajandil suutsid farmerid ära toita 7-8 inimest, nüüdseks on see number kasvanud 130ni. Et selliseid horde odavalt ja kiirelt ära toita, tuleb toidu tootmiseks kasutusele võtta GMOd ja taimekaitsevahendid, antibiootikumid jne. Ühesõnaga, et paljudel inimestel oleks palju süüa ja nad saaksid endile ületarbimisega liiga teha, tuleb toit ära mürgitada.

Veel lihast rääkides, siis tavalisest toidupoest pole võimalik osta muud kui hakkliha ja erinevaid fileesid ja karreesid. Inimesed ei oska vist muud sööki teha, kui lihakäntsakas grillile visata. Muidugi on patt viriseda, sest sellise kvaliteediga steak'i nagu siinsetes marketites Eestist naljalt ei saa. Ainus subprodukt, mida poes müüakse, on värske veisemaks. Sedagi mitte iga päev ja vaid vähestes poodides. Aasia toidupoed seevastu müüvad loomast/linnust ära kõik osad, sabad ja sarved ning sealt saab ka supikonte ja seajalgu süldi tarvis.

Loo moraal: ise peab teadlik olema, mida suust sisse toppida. Samas ei pruugi teadlikkusest üksi tolku olla, kui hinna tõttu seda kõike endale lubada ei saa. Kiirsöögikohtade burgerid on kergesti kättesaadavad ja odavad. MacDonaldsi Big Mac eine maksab 6-7 dollarit, In'n'Out Burgeris Double Double burger maksab $3,50. Viimati mainitud burksikohas käime Magnusega enne kinoõhtut. Mina võtan seal protein style burgeri. Sai on selles asendatud salatilehega. On maitsvam ja pärast kuidagi kergem tunne. Friikartulid aga on õlis küpsetatud ja neist saab südame kerge vaevaga pahaks ajada.

tavaline ja proyein style burger

Drive through


Eestis kasutatakse väljendit drive in, näiteks McDonaldsil on drive in, siin on sellistel autoga läbisõitmise kohtadel nimeks drive through

Autost väljumata saab osta burgerit, Starbucks'st kohvi ja isegi apteegil on oma läbisõiduaken. Viimases ma käinud pole, ning ei tea, kas sinna võib ka retseptiga minna või saab ainult kondoome ja plaastrit. Kõige üllatavam oli pangaautomaadi leidmine, isegi sularaha väljavõtmiseks ei pea autost väljuma. Viimane mugavus on osutunud tegelikult väga kasutatavaks teenuseks, sest nii saan sularaha võtta ilma lapsi autost välja tarimata. Isegi automaadi ette parkides ei julge ma siinmail lapsi üksinda autosse jätta, hullud varastavad ära. Aga kahe väikese lapse autost välja võtmine, liiatgi, kui mõn neist magab ja vankri lahtipakkimine võtab pool päeva. 

panga drive through

Erinevaid mugavusi on siin veelgi, et jumala eest ei peaks end liigutama. Kõik suuremad poeketid pakuvad ostude kohale toomise teenust, samuti saab söögi kohale tellida peaaegu igast restoranist. Ja kui satudki ise toidupoodi, siis kassas pakutakse alati võimalust, et keegi poetöötaja su kärutäie külmutatud pitsasid pagassi laoks. Seda teenust olen just viimasel ajal isegi kasutama hakanud, sest ostame joogivett poest ja ükshaaval tühje gallonilisi klaaspudeleid tõsta pole probleem, aga kui vett täis pudelid kahekaupa kotti panen, siis pigem jätan selle tassimise kellegi teise hooleks. Olgu mainitud, et pudelid on klaasist ja korduvkasutatavad, puhastatud vett müüakse toidupoes olevast suurest automaadist. Ja loomulikult pakitakse ostud kassas olles kottidesse. Eestis poes käies seisin kassapidaja ees käed taskus ja ootasin. Lõpuks taipasin, et kotid tuleb mul ikka endal täis laduda. Mugavustega harjub väga kiirelt ära.

Vesi põhiõigustes


Kui jutt juba vee peale läks, siis tooks välja siinse eripära, kus kõik ametiasutused on (vist) kohustatud pakkuma joogivett. Igatahes on kõikjal suuremates poodides, parkides, ametiasutustes seinal joogiveeautomaadid. Vene ajal oli ka vesi inimeste põhiõigustes. Mäletate ju neid ägedaid masinaid, kust vett sai gaseerituna või ilma, 3 kopika eest sai ka siirupit vee sisse. Nüüd on elu natsa hügieenilisemaks läinud ja ühiskasutatavat klaasi pole. Erinevuseks on veel seegi, et gaseeritud või siirupiga vett peab ostma pudeliga.

Aga ka restoranid pakuvad alati, no tõesti ikka alati, tasuta vett. Eestis peab kraanivee eest mõnes kohas isegi maksma. Täielik nõmedus.


In an order to reserve we will now be serving water upon request- Silt teatab, et vett pkutakse vaid kliendi soovil.
kohv ja klaas vett
veemasin poes
2014 suvel oli Californias üle aastate suurim põud. Aasta alguse sajuperioodil kostitas vihm vaid kolmandikuga vajalikust sademete hulgast. Kevadel kuulutati põud ametlikuks ja keelu alla läksid autode voolikuga pesemine, vannis ligunemine ja aias murukastmine. Päris keelu all need asjad siiski polnud, küll aga saime linnavalitsuselt sõbralikke ja õpetlikke lendlehti, kuidas vett kokku hoida.
2015 jaanuari seisuga on osariigi kuberneri poolt kehtestatud veekokkuhoidmist manitsev määrus kuni käesoleva aasta aprillini. Sel aasta vihmaperioodil on võrreldes eelmiste aastatega sadanud juba päris kobedasti, kuid vett on veel kõvasti puudu. Aprilliks saab sajuperiood läbi ja siis loetakse tibusid, ehk et saab teada kas põud jätkub või saab jälle rahus hakata voolikuga autosid pesema. Ja igal korralikul perel on ikka kaks autot. Meie saame hakkama kahe jalgratta ja ühe autoga.

Veel tärnidest

Jätkuks eelmisele postitusele, veel mõned kirjeldused ja pildid udupeenentest toitudest.

MANRESA **

3.pulma-aastapäeva käisime tähistamas restoranis MANRESA, mis asub väikeses linnas nimega Los Gatos. Minu üllatuseks on nad sel aastal saanud 2 Michelini tärni, seal käies teadsin, et see on ühe tärniga restoran. Kindlasti ei saa nuriseda selle restorani kohta, kuigi komponendid, mida toidus kasutati ei vastanud kõik meie maitsele. Samuti polnud maitsed kokku kombineeritud, palju oli eraldiseisvaid maitseid, huvitavad nüansid puudusid. Võttes võrdluseks SAISONi, siis MANRESA toidud olid lihtsamakoelised, kuigi paar hitti oli ka.

Kokatervituseks oli küpsis marmelaadiga. Ahnelt kugistasime selle alla ja pilti ei saanudki, küll aga toodi täpselt sama välimusega küpsis ja marmelaad ka söömise lõpetuseks ja sellest oli meeles pilti teha.  Tervituse küpsis koosnes mustadest oliividest ja marmelaad paprikast, lõpetuseks oli küpsis mandlimaitseline ja marmelaad maasikamaitseline.

Kokatervitus ja lõppakord nägid välja täpselt samasugused, maitsed olid erinevad
Peale koka tervitust toodi värskendav ja veel mitte väga soolane roog, sidrunikreem mandlitega, üle valatud maasika gazpachoga. Tavaliselt kutsutakse selle nimega tomati külmsuppi, see oli selline kerge maasika maitsega püree.

Abalone ehk söödav meritigu
Teine roog oli panna cotta, peal mingi soolane tarretis, sees liha meenutavad tükid. Selle roa söömise ajal, me ei teadnud millega oli tegu, Magnusele meenutasid tükid natukene nagu seent, mulle nagu liha, aga päris liga nagu polnud ka. Pärast saime teada, et tegu oli teoga. Maitsestatud oli hästi ja panna cotta sobis sinna suurepäraselt.

Kui söökide poolest oli koht natukene nüansivaene, siis kokteilid olid neil parimad, mida saanud olen. Seda siis mitte-alkohoolsete kokteilide hulgas. Alkoholiga kokteilidega on lihtne- peaasi, et pähe hakkab.

Kolmas roog sisaldas kõiki neid komponente, mida Magnus ei söö- avokaado, herned ja kahksajalg. Ja kõik nad pidid olema ühes toidus just koos. Mõlemad posrtsud jäid mulle.

suured tükid toidus jätsid maitsed eraldiseisvaks
Grillitud kaheksajalg oli ok, aga midagi lemmikut ta mul pole. Kogu komplekt oli hea, aga suured tükid jätsid maitsed liiga eraldiseisvaks.

Kergemaks vahepalaks toodi salat

Viiendaks oli toores kala.

Kala oli ka järgmiseks





Kui SAISON kasutas magustoidus tatart, siis neil oli üllatavaks komponendiks hernes.

Brioche muffin, taustal Magnus arvet maksmas. Seda numbrit arvel on parem, kui ei näe.
Enamus peeneid restorane pakib siin midagi ka kaasa. Seekord anti Brioche muffin. Minu arust on see väga ilus žest, odav populaarsus, paneb restorani ka järgmisel päeval meenutama, kui hommikul pakikese avad.






Friday, April 25, 2014

Kaks korda suurem, 50% rohkem, poole parem

Ekstrad


Ameerikamaal pakutakse iga teenuse juurde nö. lisateenust, et kalli raha eest midagi ostes jääks tunne, et oled ikka asja eest maksnud. Toiduportsjonid on hiigelsuured, raha küsitakse nende eest ka korralikult. Pearoog on menüüs märgitud "entree", mis Euroopas tähendab eelroog, Põhja-Ameerikas aga pearooga. Vikipeedia seletus sellele anomaaliale.

Porterhouse steak, lihaportsjon ühele
Ülal nähtud pildil olevast lihatükist sai kolm koralikku kõhutäit, restoranis järgijäänud osa võtsin karbiga koju kaasa. Väljas söömas käies on levinud nn."doggy bag" (karp järgijäänud toiduga) kaasa võtta.

hommikusöök- magus praetud sai, vorstikesed, kaks pošeeritud muna

Iluteenindajad nagu juuksur, kosmeetik, maniküürija pakuvad alati lisa. Maniküür- pediküür sisaldab lisaks ka jala-käte massaži, mis ei lähe päris massažina arvesse aga loob mõnusa olemise sellegipoolest. Juuksurid teevad pead pestes alati peamassaži, samuti kosmeetiku juures näomaskiga pikutades muditakse läbi jalad ja käed. 


Kaks korda suurem


Parklates on autodele kõvasti rohkem ruumi jäetud, näiteks värskelt värvitud triibud meie kodu lähedal panga parklas.
Parkimisplatsil on jäetud ruumi ka kahe auto vahele, et autost  saaks välja mitte ainult suuremat sorti inimesed, aga näiteks ka lapse turvatool.
Kodumasinad on mitu korda suuremad. Eestis oli meil pesumasin, mis suutis korraga 5kg pesu puhtaks pesta ja see oli suur, siin pesen masinas ära vabalt 2 vooditäit pesu, sealjuures tekikotid on king size ehk ekstra laiad. No ja loomulikult on olemas ka kuivati. Enam ei kujuta ettegi, kuidas ma varem ilma sellise asjata hakkama sain. Korra nädalas oli meil ikka uksed voodilinu ja tekikotte täis laotud, sest pesuresti peal neid kuivatada ei saanud ja õue ma neid viia ei viitsinud. Korteris elades tihti puudub see variant üldse.

Huvitav on pesumasina juures veel see, et pesemiseks kasutab ta kraanist tulevat kuuma vett, Eesti masin oli meil ühendatud vaid külma veega ja masin ise soojendas vett kuis vaja. Kuuma vee kasutamine tundub suure energiasäästuna, või siis masina säästuna, et pole küttekeha, mis vajaks hooldust.



Köögis on aukohal suur mikrolaineahi, mida ma kasutan vaid piima soojendamiseks kakao tegemisel, sest kastruliga oskan ma piima alati põhja kõrvetada enne, kui kakao valmis saab. Keskmine ameeriklane ilmselt kasutab mikrokat igapäevaselt ja sinna peab mahtuma terve pere õhtusöök, näiteks külmutatud pitsa.

Praeahi mahutab vabalt paar kalkunit ja külmkappi võib sisse astuda. Kuidas muidu 10 kilone kalkun Tänupühadeks ära küpsetada, kui poleks nii suurt ahju. Jah, kalkunid kaaluvad 8-10kg. 

Paljudes kohtades on ka istetoolid väikese lisaga, et suuremat sorti tagumik ära mahuks.

pilt on pärit siit http://thisorthat.com/double-wide-chairs-for-extra-wide-americans-clever-solution-or-equally-embarrassing

Poole parem



Poole suurem ei tähenda alati poole paremat, küll aga on siinmail asju, millega ajapikku olen ära harjunud ja omaks võtnud ning nüüd tunduvad Eestiga võrreldes poole paremad.

Toidu valik, seda just värskete puu-ja juurviljade osas, aga ka kõiksugu eksootiliste kuivatatud või purgistatud toitude näol. Poest saab nii kaktuse lehti, elusaid merisiilikuid, vikerkaarevärvi porgandeid, rääkimata kohalikest apelsinidest, avokaadodest ja mangodest.

Teenindus. Seda igas sfääris. Toidupoes pakitakse alati asjad ostukotti, müügisaalis küsitakse tihti, kas vajad abi. Varem see häiris mind, küll ma ise leian vajalikud tooted riiulist, nüüd enam ei kuluta asjatult aega otsimisele ja küsin, mida vaja. Samuti häiris mind poodi sisse astudes müüja küsimus, kuidas saan aidata, kui ma ei teadnud täpselt, mida poodi ostma tulin. Soovin ehk lihtsalt ringi vaadata ja tema juba mulle peale käima oma küsimusega. Nüüd tundub see küsimus täitsa asjakohane, ka sel puhul, kui ei tea, kas soovin midagi kindlat osta. Siis lihtsalt vastan, et tulin ringi vaatama ja kindlat soovi pole. Lihtne.

Kliima. On ikka mõnus küll aastaringselt hakkama saada ilma karupükste, puhvaika ja läki-läkita. Talv tähendab sajuperioodi, siis on vaja vihmavarju ja veekindlaid jalanõusid, samas saab ilma kummikuteta täiesti hakkama, kõnniteed on enamasti kuivad, kui siis üksikute veelompidega. Nii tore kui see ilm siin ka pole, siiski hakkab ta ära tüütama. Täitsa rumal, eks, aga igatsen selgeid erinevaid aastaaegu, küll mitte lõputut sitta suusailma, mis nende vahele jääb.

Pargid ja laste mänguväljakud. Los Altose linn on pindalalt poole väiksem kui Tartu, 16 ruutkilomeetrisel alal on 15 munitsipaalparki. Neis parkides on erineva suurusega laste mänguväljakuid. Tartus Annelinna vist tekib just üks mänguväljak, muidu käivad kõik ikka Kaubamaja platsil lastega, sest kohti suurt ju pole. Eriti kuhu saaks minna väikeste lastega. Kõrval asuv Mountain View linn on pindalalt Tartu suurune ja neil on kogunisti 43 munitsipaalparki, osad on hiigelsuured maalahmakad, kus olemas ka statsionaarsed pikniku pidamise lauad-toolid, mõnes kohas võib linnalt küsida luba mingi ala reserveerimiseks, summad selle eest on sümboolsed.

Sõbralikud loomad. Tänavapildis on koeri rohkem, kui Eestis ja neist pole mitte ükski kuri. Siiani pole veel märganud ühtegi ketikoera hoovis. Hoovis haukuvaid penisid on ette tulnud. Ellen on harjunud, et kõiki koeri saab silitada, siiani on kõik loomaomanikud ka lemmikut paitada lasknud. Ma arvan, et Eestis sööb esimene koer tänavalt Elleni ära, kui ta heausklikult tormab võõrast looma kaisutama.

Kevad


Californias on kevadekuulutajaks apelsinipuude õide puhkemine. Kena, eksole. Ja lõhn on neil võrratu. Meenutab piibelehti.



Märtsi alguses õitsesid ära kirsid, ploomid, tulbid-nartsissid.

Kirsipuu ja tulbipeenrad

Aprillis õitsevad veel õunapuud ja kastanid ning "pudeliharja põõsas" ehk Callistemon. Üks paljude lemmikuid on siin liblikõieline Wisteria, mida olen näinud nii suure puuna tee ääres kasvamas, kui hoovides vääntaimena mööda aeda või majaäärt ronimas.


Kas see taim Eestis ka kasvaks?


Sel aastal on Californias viimase 15 aasta karmim põud. Täna, Aprilli viimasel nädalal, oli erandlikult vihmasadu, siit edasi tõuseb soojakraad 25-30 Celsiuse peale ja püsib seal mõnda aega. Järgmine sadu tuleb Oktoobris-Novembris ja selleks ajaks on mäenõlvad kollaseks kõrbenud ning aedades igapäevane muru kastmine ära keelatud. 

Wednesday, January 29, 2014

Osta, müü ja vaheta

Osta


Osta on Ameerikamaal imelihtne, lööd aga arvuti lahti ja tellid kõik vajamineva paari klikiga, pealegi tuuakse kõik kraam päris ukse ette. Internetist saab tellida tööstuskaupu, kõiksugu toiduaineid ja valmis sööki. Olen olnud püsiklient toidukulleri firmas, kelle tegevusalaks ongi ettetellitud igapäevaste õhtusöökide tegemine. Menüü tuli nädal ette valida ja valitud päevadel toodi soe söök enda valitud kellaajal ukse taha. Paari kuuga viskas nende spetsiifiline toidutegemise viis üle ja lõpetasin nendega suhted. Minu viimased avastused on Instacart, kes toob toidupoest vajaliku kraami ja Farm Fresh, kust tellin korra nädalas mahedalt kasvataud köögivilju või mida iganes nad parasjagu kasti panevad. Kastid on loterii-allegrii, siiani on sobinud. Ühes kastis oli punt kale'i, millega ei osanud midagi peale hakata. KALE on lehtkapsas, millel suured rabarberi-laadsed lehed. Õnneks prantslannast lapsehoidja tegi sellest gratääni, mis on saanud nüüd minu suureks lemmikuks. 

Väga populaarne koht kõiksuguste tehingute jaoks on kuulutuste lehet CRAIGSLIST. Sel lehel on muidugi kaetud kõik valdkonnad, üks nendest ost-müük. Mina jälgin lasteriiete kuulutusi ja ostan kotiga kastatud riideid. See säästab peale raha ka tohutult minu aega, sest kottides on tavaliselt ühe või mitme vanusegrupi erinevate aastaaegade rõivad.

Amazon, mis kahjuks või õnneks, veel Eestisse pole jõudnud, on meie peres kõige sagedamini kasutatav online- pood. Nagu juba mainisin, siis tuuakse kõik asjad otse ukse taha, ka mööbel ja isegi minu mitu tuhat dollarit maksev fotoka objektiiv, mis jäeti lihtsalt kastiga ükse taha. Eestis mõnes korrusmajade rajoonis trepikotta ukse taha jäetud pakid kaoks ilmselt küll ära.

Müü


Müügiks kõlbab siin kõik. Siit ära kolinud eestlased on rääkinud lugusid, kuidas terve majatäis mööblit ja muud kraami osteti kuulutuse peale paari päevaga ära. Kuna meil panipaik on väike ja asjade äraviskamist ma ei kannata, siis müün mittevajaliku kraami jällegi Craigslisti kaudu maha. 

Vaheta


Ostetud ja kasutatud kraami saab ümber vahetada või isegi tagastada. Täiesti hull värk. Siinkohal teeksin kohe suure kummarduse köögitarvete poeketile Sur La Table, kelle teenuseid kasutan suure hea meelega ka edaspidi. 

Ma ostsin nende poest mahlapressi. Rasedana ei püsinud midagi muud sees, kui vedelikud ja nii hakkasin koduseid juurvilja-puuvilja segumahlasid tegema. Olin masinat natukene alla aasta kasutanud, kui sel masinal mingi plastik tükk näis kulunud, midagi oli ära vajunud ja käis kuskile vastu. Naabrinaine lahkelt pakkus, et läheb käib poes ära ja laseb masina remonti saata. Selgus aga, et masinat saab vahetada uue vastu, soovitus oli teha upgrade ja nii sain omale uue ja veel vingema mahlapressi. Kuna ta ei teinud selget mahla vaid jättis palju filtreerimata sodi sisse, siis osutus mahlapress väheke pettumuseks ja jäi mul lauale tolmu koguma. Naabrinaine oli vahepeal ka enda samasuguses masinas pettunud ja selle poodi tagasi viinud. Võtsin ka mina uuesti tee poodi ette. Võetigi mu kasutatud masin ilma igasuguse arupärimiseta tagasi. 

Sur La Table poed teevad ka kokanduse kursusi, kus olen paaril korral osalenud. Muidugi iga kord sealt tulles võtad poest mingit nänni kaasa. Mul oli ühel nende kursusel kiidetud pann ostetud, mina sellega midagi teha ei osanud, nii et toit põhja ei kõrbeks ja nii oli see kapipõhja jäänud. Otsisin sahtlist ostutšeki välja ja proovisin ka selle tagastusega õnne. Töötaski. Täitsa segane värk. Võeti minu kasutatud pann tagasi ja kanti ilma küsimusi esitamata raha krediitkaartile. 

Mõnes poes saab tagastusi teha ka ilma ostutšekita, siis peab olema tagastatav ese kasutamata ja poe silt küljes. Sellistel juhtudel antakse poe kinkekaart. Parem ikka, kui mittemidagi.
Eestis olen korra kingad tagastanud. Suure kemplemise peale sain poe kinkekaarti, sest no tõesti sel hetkel polnud mul aega uusi käimasid valida ning midagi sobivat kiiruga riiuleid silmates ei leidnud. Kikekekaart oli sel ajal paberist ja kogu näidatud summa tuli ära kasutada ühe ostuga. Siin on plastkaart millega võid oste sooritada seni, kuni saldo nulli jookseb.

Viimane vahetamise kogemus Eestis oli just hiljuti reisikindlustuse edasimüüja IIZIga. Tegin emale ja ta reisikaaslasele ühise kindlustuse, siis aga soovisid nad eraldi poliise erinevate kindlustustingimustega. Saatsin eposti teel kindlustuse tühistamise sooviavalduse, et siis hiljem teha kaks uut poliisi. Selle peale hakati esitama küsimusi tühistamise põhjuse kohta, helistati kontaktandmetes olnud ema numbrile, et uurida, millistel põhjustel ikka poliisi vaja tühistada. Ema käest said nad tühistamise põhjuse teada, mille peale pidin id-kaartiga nende lehel end sisse logima, et näha täpseid pakkumisi ja need siis tädile eposti teel edasi saatma. Siis aga jooksis neil juhe kokku ja lõpptulemusena tegin 2 uut poliisi, maksin nende eest uuesti raha ja kui nad olid rahad kätte saanud, kanti eelmiste valede poliiside eest makstud raha mulle tagasi. 

Milleks aga sellist telefonitsi ja eposti teel jama neil vaja oli? Minu ja nende endi aja raiskamine, sest poliisi tühistamise põhjuse teadmine ei andnud neile midagi. Uute poliiside sõlmimise otsus oli meil juba langetatud, nemad ei proovinud vana poliisi tühistamiset takistada. Palju lihtsam oleks neil olnud vana poliis tühistada, raha kohe tagasi kanda ja mina oleks siis ostnud uued kindlustused. Muidugi ma oleks need kindlustused võinud osta ka mujalt, kuna neid aga huvitas ainult tühistamise põhjus ja mitte uute müümine, siis tundus küll jube ressursside raiskamine. Tühi töö ja vaimu närimine.

Standardid


Vanaduse saabumine ja amerikaniseerumise märke on vist see, et mulle on hakanud asjade ühtmoodi presenteerimine täitsa meeldima. Et elu on etteaimatavam. Näiteks toiduained. Võipakid on kõikidel tootjatel sarnase kujuga, 4oz kangidena (113gr). Pakil on alati joontega ära märgitud mitu lusikatäit ja palju cup'e selles kangis on. Teeb toidutegemise hulka lihtsamaks. USA retseptide jaoks pole mul kunagi kaalu vaja, toidukaalu ostsin just Euroopa retseptide järgi toidu tegemiseks. Lisaks on mugavad cup topsikud, detsiliitreid tuleb mõõta suurde kannu, topsikutega on lihtsam, panen lihtsalt vastava suurusega cup'i jahu või suhrkut täis ja kogu lugu.

Samuti on kõik sildid toiduainete pakkidel ühesuguse väljanägemisega, kus kõigil LOETAVALT kirjas, kui palju rasva, valku ja suhruid miski asi sisaldab. Sealjuures on nende ainete sisaldus ja kalorite kogus antud serveeringu kohta, mitte 100 gr kohta. See on tüütu just neil aegadel, kui ma olen kalorite ees hirmu tundnud ja nende hulka vähendanud.

toiteväärtust märkiv silt toiduainetel


Standartse kujuga Postiameti heakskiidu saanud postkastid on muidugi natukene liig, aga see suurus on vajalik ilmselt selleks, et pakid postkasti ära mahuks. Siin tuuakse väiksemad pakid postkasti, postkontoris olen käinud vaid tähitud dokumentide järel. Mis on olnud saadetud Eestist. Postkasti oleme saanud kõik ülejäänu, nii autonumbrimärgi, pangakaartid, tšekiraamatud kuni laste passide ja social security kaartini välja. Viimane on üks tähtsamaid pabereid dokumendisahtlis, seal olev number tuleb kiivalt enda teada hoida, küll aga saab selle paberi kätte posti teel. Postiteenust peetakse siin turvaliseks.
U.S. Mail
approved by the postmaster general (postiameti poolt heakskiidetud postkasti kuju ja suurus)

postkaste leidub igasuguseid


BYOB


Bring Your Own Bag (e.keeles- võta oma kott kaasa) on kampaania kilekottide tarbimise vähendamiseks. Natuke alla miljoni elanikuga suuruselt neljas San Jose on Californias suurim linn, kus on kilekottide müük kauplustes keelatud. Kasutada on paberkotid miinimum hinnaga 10 senti või siis võtad poodi minnes oma koti kaasa. Kõige jubedam vaatepilt avanes enne kilekottide keelu seaduse vastuvõtmist Walmartis, kus kõik asjad pakiti topeltkottidesse ning kotte kasutati ka nt wc paberi pakkide ja muude suurte kastide ümber, mida saanuks autosse tõsta ilma kotita.
Los Altosesse jõudis kilekottide piirang pool aastat tagasi
Kilekotte saab viia igasse suuremasse toidu- ja tööstuskaupade poodi. Paljudes kohtades on lisaks kilekottide kogumispunktile ka pakendite, patareide ja isegi kasutatud veefiltrite ning hambaharjade kogumiskastid. 
kilekottide kogumispunk toidupoe ees
Kokkukogutud ümbertöödeldud plastikust tehakse näiteks pargipinke ja aialippe. Eesti kliimasse sobiks kenasti, ei kõdune ega mädane.

pargipink valmistatud ümbertöödeldud plastikust
Veel viise plastiku vähendamiseks on kohvipoodides kasutusel olevad pestavad metall-lusikad. Nende jaoks on kaks topsi, ühes on mustad ja teises puhtad lusikad. Siin on see plastlusikate proleem suurem juba seetõttu, et kohvipoode on tohutult, neinde järgi on lihtsalt suur nõudlus. Samas on need siirupitega ja vahustatud piimaga kohvijoogid üsna kallid, aga tänaval näeb kogu aeg inimesi kohvitopsiga ringi liikumas. Kuidagi on vaja end ju ärkvel hoida.

puhaste ja mustade lusikate topsid kohvipoes

Mida sisaldab sinu näo-ja kehakoorija?


Mina kasutan koorijaid, milles terakesed on puuviljade seemnetest, nt. virsiku purustatud luuseeme. Plastikust terakesed vanniveega kanalisatsioonist alla lastes ei puhastu täielikult välja ja hiljem ookeani jõudes hakkavad kalade elu ohustama ning neid kalu süües jõuavad ringiga tagasi meieni. Nii, et järgmine kord koorijat ostes vaata, millest see tehtud on. Kehakoorijaks sobib suurepäraselt kohvipaks, jättes kehale ka mõnusa aroomi.




Thursday, December 26, 2013

Meie elu õied

Blogimisest on mind mõnda aega eemal hoidnud uus ilmakodanik Emma, kes sündis 8.novembril 2013.

Emma Hiie, 8.november 2013, 4215gr, 53cm
Peale rase olemise ja laste sünnitamise viimasel ajal suurt muud pole teha jõudnudki. Kõik lapsevanemad lugejate seas nõustuvad minu vabandusega ja teavad kuidas imikud oskavad oma vanemaid hõivatuna hoida. Meil on kodus lisaks imikule veel 1.5 aastane Ellen, kes nõuab tähelepanust oma osa. Elu möödub dressipükstes ja hommikumantlis, arvutisse lastakse vaid väga jao kaupa. Sellega sai selgituse postituste puudumine.


Imevidinad 


Mind paneb ikka iga päev muretsema tekkiv prügi, eriti nüüd, kui kasutatud mähkmete virnad ulatuvad meetritesse. Jube mõelda, et kogu see laar ladestatakse prügimäele. Keskkonnasäästliku hingena proovisin ka riidest mähkmeid, etteruttavalt pean ütlema, et meil nad ei töötanud.

Kui kaks aastat tagasi hakkasin uurima, mis on üldse võimalused riidemähkmete kasutamiseks, siis vastus üllatas ikka sajaga. Polnud kindel, kas selliseid tänapäeval üldse saada on, millised nad välja näevad ja kust neid osta. Ega ma neist varem midagi arvata ei osanudki, minu mälupildis riidest mähe tähendas ise kokkuõmmeldud marlitükke, mille peale tõmmati kilest püksid.

Googeldamine aga andis näiteks sellise mähkmevaliku:

riidest mähkmed
Riidest mähkmeid saab kõik-ühes variandina või sisu ja pealmised püksid eraldi. Veel on valida kas öko puuvillast või tavalisest, on suures värvivalikus ja kinnitused käivad kas truki või takjapaelaga. Pildilt vaadates tundus kogu see masinavärk ilus nagu unenägu. Soetasin neid mähkmeid siis kohe õige mitut tegumoodi, olid nii kõik-ühes kui ka erineva sisu ning pealmiste pükstega variante, olid nii trukkidega kui takjapaelaga kinnitused. Kõige kehvemaks osutusid Kissaluvs fliisist imepehmed mähkmed. Nende viga on see, et nad lähevad üleni märjaks, ehk et kui ühekordsed mähkmed koguvad vedelikku graanulite sisse just sellest kohast, kuhu seda vedelikku tekib, siis riidest mähe imbub märjaks kõikjalt. Kuna pissimise kohta meile kuidagi märku ei anta, siis selleks ajaks kui mähet vahetama hakata on lapsel kõht ja selg juba märjad, isegi kui vahetada mähet nt. iga tunni tagant. Ülal oleval pildil on kõik-ühes mähkmed, need on sutsukene paremad ja imavad vedelikku paremini ega jäta nahale sellist tunnet nagu oleks märg kalts ümber pepu keeratud. Aga needki mulle ei meeldinud ja nii me läksimegi ühekordsete peale. Pildilt tunduvad paljud asjad ilusad, aga siis tuleb päris elu ja teeb omad korrektuurid.

Neile, kes kasutavad riidest mähkmeid pakutakse riidemähkmete pesemise teenust. Kui vaid need mähkmed oleks meile sobinud.

Riidest mähe sobib aga suurepäraselt potitreengutel olevale lapsele, see tekitab just selle ebameeldiva tunde, et peaks püksitegemise asemel potile küsima, aga jätab samas pealmised riided kuivaks ja õnnetused ei kogune põrandale.

Et natukenegi karma võlga vähendada, kasutame pepu pühkimiseks riidest lappe, nendele on leiutaud eriti geniaalne kastike, mis hoiab lapid märjad ja SOOJAD.
Öösel mähet vahetades ei aja see last üles, vot see on küll suureks plussiks, kui magada saab niigi vaid loetud minutid.

Lapsevanematele, nagu mina, kes peavad lugu mugavusest, on saadaval swaddler'id kuhu last sisse mähkida. Osavamatele käib ka tekk suurepäraselt, mina eelistasin krõpsudega varianti, mida on näha esimeselt pildilt.

Vinged asjad on veel last elektrijõul kiigutavad toolid. Elleniga andis see asjandus mulle mõnel päeval paar lisatundi käed vabad momenti, Emmaga kahjuks ei tööta, nõuab süles kiigutamist.

Võiks ju arvata, et laste kasvatamine on läinud poole kergemaks, kui see oli meie vanematel, kes mässasid marlimähkmetega, pesid neid Riga masinas ja kiigutasid lapsi magama süles. Ehk ongi kergem, minul (õnneks vist) puudub võrdlusmoment ja minu jaoks on laste kasvatamine ikka üks häda ja vaev. Muidugi mitte ainult, muidu poleks neid ju teinudki.

Jõulud

Piparkoogid naabrinaise Merle tehtud taignast
Pühad on siinamail inimestele pühad, ehk et kõike võetakse tõsiselt. Üheks põhjuseks muidugi inimeste puhkepäevade nappus, kuid dekoreerimise kohta ei oskagi öelda, miks osad üle võlli keeravad. Kaubanduskeskused ehivad kasumi tootlikkuse pärast, aga miks inimesed nii Halloweeni, Thanksgivingu kui Jõulude paiku majade ja hoovide dekoreemisega lausa hulluks lähevad, seda ei oskagi öelda. Eks enamus on langenud reklaami ohvriks ja poes soodusmüükide lõksu, nagu minagi. Sel aastal ostsin siis lõpuks kuusele värvilised lambid ja panime ka majaräästale tulukused külge. Meile on need Ameerikamaal neljandad jõulud, siiani olin läbi ajanud O ja M käest saadud kuuseehetega.

Jõulutuledes maja
Pilte jõulusäras majadest saab vaadata siit.


Tee head


Annetamine ja vabatahtlik töö on kõrgelt hinnas tegevused iga inimese jaoks. Eriti aasta lõpus jõulude ajal tekib rohkelt käidavatesse kohtadesse kogumiskastikesi; kes kogub söögipakke, kes kingitusi lastele. Sattusin peale kohvipoes sellisele tõrrele, kuhu motomehed koguvad kingitusi, et neid siis vähekindlustatud perede lastele jagada. 
Mootorratturid teevad head
Samuti pakuvad paljud firmad oma töötajatega kingituste pakkimise abi, Magnus on korra käinud Skype kontoriga Ronald McDonald heategevusüritusel kingitusi pakkimas. See mõni tund pole tööandjale just suur kulu, töötajale jällegi vaheldus ja heategevusorganisatsioonile kindlasti suureks abiks. Kas Eestis ka mõni ettevõte kollektiivselt töölisi kaasates annetusi teeb?