Kolmas kodu Californias
2014. aasta maikuu keskel kolisime Los Altosest veel lõunapoole, linna nimega Sunnyvale. Otsene tõlge võiks olla Päikese org. Kolimise põhjuseid oli tekkinud juba õige mitu.
- oli tarvis uut "Joodikute" tuba, kus majutada sulelisi ja karvaseid Eestimaalt, Ellen hõivas selle toa väikese õe sündides
- kinnisvara hindade jätkuv tõus, iga aasta tõsteti maja hinda vahemikus 5-15%
- Magnuse soov töötada kodust, milleks ta vajas lisatuba
- mängimiseks lastesõbralikku aeda
Kolimiseks ei tasu liiga varakult kuulutusi üldse uurima hakata, head kohad lähevad kui soojad saiad, tõesti tundidega. Mõned majad ei jõua üldse kuulutust üles pannagi, kui kuidagi tuttava-tuttava kaudu on juba uue üürilise leidnud. Hinnad selle juures pole üldsegi odavad. Eestiga ei saa võrrelda. Meie Tartu korter on välja üüritud "tuttava tariifiga" 300 euroga kuus, Silicon Valleys samaväärne maksab 2000-3000 dollarit, olenevalt asukohast. Samaväärset on muidugi võimatu leida, sest siinsed majad ei pea tuult ega külma ning üheski neist pole sees sauna.
Aprillis asusin uurima renditurgu. Kõigepealt tõmbasin mõttelise ringi ümber Magnuse kontori, et soovi korral oleks kaugus kodust rattaga läbitav. See muidugi osutus mittevajalikuks näitajaks, sest rattaga viitsis Magnus Microsofti kontorisse umbes-täpselt 5 korda sõita. Nendel laisematel päevadel, kui meie pere auto minu käes oli, kasutab Magnus Uberi teenuseid. Siinpool kera on Uber revolutsioon taksoteeninduses, kus eraisikud FIEna oma autoga taksot sõidavad. Mugavam ja odavam kasutada, kui tavatakso.
Kuna meie Los Altose leping kestis veel septembrini, aga kolida soovisime varem, siis tuli kinnisvaramaakleriga kokkulepele jõuda, millistel tingimustel välja saame kolida. Üürilepinguid tehakse siin üheks aastaks ja mõned kohad on sellega väga jäigad, isegi, kui välja kolid, maksad ikka lepingu lõppemiseni. Mõned võtavad varasemal lahkumisel ühe kuu üüri trahviks, nagu meil on nüüd uues kohas Sunnyvales. Lepingu lõpetamine läks üsna valutult ning meil lubati välja kolida uute üüriliste leidmisel. Selleks ei pidanud muud tegema, kui vahel maja uutele potentsiaalsetele soovijatele näitama. Neid oli täpselt üks vanapaar, kes maja ka kohe ära võttis. Väljakolimise päevaks sai meil 1.juuni. Aprilli keskel käisimegi täpselt kolme vaatamas, neljandasse kolisime sisse. Seekord läks päris hästi, eelmine kord käisin vaatamas kokku 15 erinevat kohta, enne kui Los Altose maja leidsin.
Sunnyvale maja kuulutus oli just üles pandud kinnisvaramaakleri poolt ja 16.aprill õhtul kell 4 sain seda koos Emmaga kaema minna. Kui olin näinud kööki ja aeda ütlesin kohe, et mina kolin siia. Niisama lihtsalt need asjad aga ei käi. Kõigepealt oli vaja abikaasa nõusse saada ja omaniku õnnistus välja kaubelda. Omanik oli juhtumisi majas asju pakkimas, nii et eraldi kohtumist temaga enam teha vaja polnud. Järgmine päev kolisid nemad teisele poole rannikut, tööasjus, nagu siinmail tihti tehakse. Esialgne plaan on neil kodust ära olla 10 aastat ja see haakus sobivalt meie plaaniga Ameerikas veel maksimaalselt 4 aastat olla. Kuna omanik ei viitsinud üürimajandusega ise tegeleda, siis oli meie suhtlust vahendamas maakler, kellele pidime saatma sooviavalduse maja üürimiseks ja tõendid Magnuse töökoha ja palganumbri kohta, et ikka maksejõulised oleme. Samuti tehakse krediidiajaloo uuring, Ameerikasse kolides sellised asjad inimestel aga puuduvad ja tihti võib see üürimisel probleemiks osutuda.
Laekunud avalduste põhjal pidi omanik valiku tegema. Ei tea, kas meil üldse konkurente oligi, sest ma helistasin ja tüütasin maaklerit pidevalt küsimusega, et kuna me sisse kolida saame. Kõigest kahe päevaga saime kinnituse, et maja on meie. Kuna omanik veel kolis välja ja majas oli vaja teha väikseimaid värvimistöid ning ma palusin lepingu alguskuupäeva lükata nii lähedale 1.juunilie, kui võimalik, siis võtmed anti meile üle 15.mai 2014. Los Altose maja leping lõppes aga 1.juuni. Seega tuli meil mõlemat maja maksta 2 nädalat. Meie 2 nädalat oli isegi hästi saadud, tean peresid, kes on maksnud kahte maja paar kuud. Täiesti pöörane.
Kolimine
Nüüd jäänud vaid koera saba ja pakkimisega tegelema hakata. Ameerikasse kolisime täpselt 3 kohvriga, neljanda kuses meie kass Marvin täis ja praakisin kohvritäie asju välja. San Franciscost lõunapoole kolisime ühe autoga, selline keskmise suurusega kaubik, millest asjadega täitus pool kasti. Los Altosest Sunnyvale kolisime veitsa suurema autoga ja tegime lausa kolm otsa. Ohh seda elu lastega. Või siis olen lasknud end tabimisühiskonnal mõjutada.
Esimene mõte oli kolimiseks kasutada täisteenust, et lendab kamp mehhiklasi peale, pakivad kõik kola riiulitest-kappidest kastidesse, tassivad need autosse, sõidutavad uude kohta ja toovad kastid tuppa. Tundus, kui unenägu. Kontrollifriik nagu ma olen, hakkasin selles plaanis siiski kahtlema, et siis ma ei leia midagi üles ja mine tea kuidas nad asju pakivad ja lõhuvad kõik ära ja pealegi võtavad liiga palju raha selle kõige eest. Alustasin vaikselt nende asjade pakkimisega, milleta lähema kahe nädala jooksul hakkama saan, nagu raamatud, lillevaasid, pildiraamid ja talveriided. Tubade nurkadesse hakkas kogunema pakitud kaste, kõik kohad olid poolikuid kaste ja pakkepaberit täis. Valitses päris korralik segadus. Tagantjärgi mõeldes oleks võinud vist täisteenust ikka kasutada.
Asjade tassimiseks tellisin kohale tänava nurgal passivad "turuvarblased", selliseid juhutööd otsivaid inimesi, töpsemalt mehi, leidus meie kodukandis kohe suure tee ääres. Neid on ka suuremate kolimisautode rendiplatsidel, aga ma ei julgenud selle peale lootma jääda. Igaks juhuks broneerisin töömehed päev enne ära, näitasin neile kätte teeotsa kuhu tulla ja hommikul olid abilised platsis. Lisaks tulid appi sõprade teismelised poisid, et natukene taskuraha teenida. Muidugi läks meil plaanitust kauem ja lubatud paarist tunnist sai täispikk tööpäev. Usun, et vähemalt järgmisel päeval olid nad rõõmsad saadud vaevatasu eest.
Kolimispäeval polnud lapsi kuhugi magama panna, sest vanast kodust sai täpselt nende lõunauinaku ajaks voodid kokku pakitud ja autosse tassitud, uues kohas aga ei jõudnud neid mõistlikul ajal maha laadida, rääkimata kokkupanemisest. Õnneks olid lapsed nõus magama vankris, nii saimegi lapsed koos hoidjaga uude koju alles õhtusöögiks, kui kõik kola oli autost tuppa tassitud. Oli, mida tassida. Mõned päevad tagasi Magnus ütles, et olen ikka täiega ameeriklane juba. Kunagi eelmises elus, kui lapsi polnud ja meri oli põlvini, ostsin kodus kokteilide tegemiseks sheikeri. Välimuselt väga ilus pudelike, aga ostes jäi tähelepanuta nüanss, et kokteile teeme tavaliselt kahele ja see pudel oli mõeldud vaid ühe dringi jaoks. Noh, nüüd on olnud mu elus pikemat sorti kainuse periood ning pole seda riistapuud vaja läinud. Hiljuti aga hakkas mul jälle uus elu, kui Emma sai tissist võõrutatud ja öösiti saab juba nibin-nabin 7 tundi und kätte. Uude ellu tulid ka kokteilid. Kraapisin selle sheikeri kapipõhjast välja, tegin korra kokteili ja järgmisel poeskäigul tõin sealt uue ja suurema. Nüüd on meil kaks sheikerit. Nii on juhtunud paljude muude asjadega. Magnuse tähelepanek, et palju sa neid kokteile siis ikka teed, et ei saa seda väikest edasi kasutada, on osutunud pädevaks, sest iga päev neid ju ei tee. Veel. Kui lapsi juurde tuleb, siis ehk läheb täistuuridel see masin käiku. Või siis joon otse pudelist.
meie tagaaed koos pitsa ahjuga
Uus kodu on mõnus, standardid on nii kõrgeks aetud, et ei tea kuidas me Eestis olles oma kahe magamistoaga korterisse ära mahume. Ilmselt ei mahugi ja hakkame ükspäev majaomanikeks. Sunnyvale kodus on omanik hoovi ise ehitanud pitsa ahju. Peale selles ahjus päris pitsat tehes, ei taha ma elektriahjus küpsetatud pitsa peale mõeldagi. Ainult kole ajakulukas tegevus on, sest puid tuleb paar tundi enne pitsategu põletada ja ahi on valmis, kui kivid seest valgeks lähevad. Seda on väga vahva vaadata, kuidas nad järsku valgeks tõmbuvad. Pitsa labida peale saamine ja selle ühes tükis ahju suskamine nõuab veel harjutamist.
tiimitöö
Esimesed vorstid läksid pitsa pealt kaduma
Lastega on kinnine hoov koos mõnede mänguasjadega ikka elu lihtsamaks teinud küll. Köögis pliidi ees olles saan lastel silma peal hoida, vahel tuleb õue tormata, et neid lahutada või aidata Emmat liuväljale, ta ise veel üles ei oska ronida. Liumäe ostsin kasutatuna kuulutuse peale, koos kohaletoomisega. Üldse on Sunnyvale maja nagu päris kodu, varasemad kohad olid kõik ajutised, Los Altose maja küll 3 aastat järjest, aga ei tekkinud seda jalad maas tunnet. Nüüd siis lõpuks on päris kodu tunne.
Liumägi hoovis, 11-kuune Emma vallutab juba astmeid, olles ise just õppinud kõndima
2014. aasta maikuu keskel kolisime Los Altosest veel lõunapoole, linna nimega Sunnyvale. Otsene tõlge võiks olla Päikese org. Kolimise põhjuseid oli tekkinud juba õige mitu.
- oli tarvis uut "Joodikute" tuba, kus majutada sulelisi ja karvaseid Eestimaalt, Ellen hõivas selle toa väikese õe sündides
- kinnisvara hindade jätkuv tõus, iga aasta tõsteti maja hinda vahemikus 5-15%
- Magnuse soov töötada kodust, milleks ta vajas lisatuba
- mängimiseks lastesõbralikku aeda
Kolimiseks ei tasu liiga varakult kuulutusi üldse uurima hakata, head kohad lähevad kui soojad saiad, tõesti tundidega. Mõned majad ei jõua üldse kuulutust üles pannagi, kui kuidagi tuttava-tuttava kaudu on juba uue üürilise leidnud. Hinnad selle juures pole üldsegi odavad. Eestiga ei saa võrrelda. Meie Tartu korter on välja üüritud "tuttava tariifiga" 300 euroga kuus, Silicon Valleys samaväärne maksab 2000-3000 dollarit, olenevalt asukohast. Samaväärset on muidugi võimatu leida, sest siinsed majad ei pea tuult ega külma ning üheski neist pole sees sauna.
Aprillis asusin uurima renditurgu. Kõigepealt tõmbasin mõttelise ringi ümber Magnuse kontori, et soovi korral oleks kaugus kodust rattaga läbitav. See muidugi osutus mittevajalikuks näitajaks, sest rattaga viitsis Magnus Microsofti kontorisse umbes-täpselt 5 korda sõita. Nendel laisematel päevadel, kui meie pere auto minu käes oli, kasutab Magnus Uberi teenuseid. Siinpool kera on Uber revolutsioon taksoteeninduses, kus eraisikud FIEna oma autoga taksot sõidavad. Mugavam ja odavam kasutada, kui tavatakso.
Kuna meie Los Altose leping kestis veel septembrini, aga kolida soovisime varem, siis tuli kinnisvaramaakleriga kokkulepele jõuda, millistel tingimustel välja saame kolida. Üürilepinguid tehakse siin üheks aastaks ja mõned kohad on sellega väga jäigad, isegi, kui välja kolid, maksad ikka lepingu lõppemiseni. Mõned võtavad varasemal lahkumisel ühe kuu üüri trahviks, nagu meil on nüüd uues kohas Sunnyvales. Lepingu lõpetamine läks üsna valutult ning meil lubati välja kolida uute üüriliste leidmisel. Selleks ei pidanud muud tegema, kui vahel maja uutele potentsiaalsetele soovijatele näitama. Neid oli täpselt üks vanapaar, kes maja ka kohe ära võttis. Väljakolimise päevaks sai meil 1.juuni. Aprilli keskel käisimegi täpselt kolme vaatamas, neljandasse kolisime sisse. Seekord läks päris hästi, eelmine kord käisin vaatamas kokku 15 erinevat kohta, enne kui Los Altose maja leidsin.
Sunnyvale maja kuulutus oli just üles pandud kinnisvaramaakleri poolt ja 16.aprill õhtul kell 4 sain seda koos Emmaga kaema minna. Kui olin näinud kööki ja aeda ütlesin kohe, et mina kolin siia. Niisama lihtsalt need asjad aga ei käi. Kõigepealt oli vaja abikaasa nõusse saada ja omaniku õnnistus välja kaubelda. Omanik oli juhtumisi majas asju pakkimas, nii et eraldi kohtumist temaga enam teha vaja polnud. Järgmine päev kolisid nemad teisele poole rannikut, tööasjus, nagu siinmail tihti tehakse. Esialgne plaan on neil kodust ära olla 10 aastat ja see haakus sobivalt meie plaaniga Ameerikas veel maksimaalselt 4 aastat olla. Kuna omanik ei viitsinud üürimajandusega ise tegeleda, siis oli meie suhtlust vahendamas maakler, kellele pidime saatma sooviavalduse maja üürimiseks ja tõendid Magnuse töökoha ja palganumbri kohta, et ikka maksejõulised oleme. Samuti tehakse krediidiajaloo uuring, Ameerikasse kolides sellised asjad inimestel aga puuduvad ja tihti võib see üürimisel probleemiks osutuda.
Laekunud avalduste põhjal pidi omanik valiku tegema. Ei tea, kas meil üldse konkurente oligi, sest ma helistasin ja tüütasin maaklerit pidevalt küsimusega, et kuna me sisse kolida saame. Kõigest kahe päevaga saime kinnituse, et maja on meie. Kuna omanik veel kolis välja ja majas oli vaja teha väikseimaid värvimistöid ning ma palusin lepingu alguskuupäeva lükata nii lähedale 1.juunilie, kui võimalik, siis võtmed anti meile üle 15.mai 2014. Los Altose maja leping lõppes aga 1.juuni. Seega tuli meil mõlemat maja maksta 2 nädalat. Meie 2 nädalat oli isegi hästi saadud, tean peresid, kes on maksnud kahte maja paar kuud. Täiesti pöörane.
Kolimine
Nüüd jäänud vaid koera saba ja pakkimisega tegelema hakata. Ameerikasse kolisime täpselt 3 kohvriga, neljanda kuses meie kass Marvin täis ja praakisin kohvritäie asju välja. San Franciscost lõunapoole kolisime ühe autoga, selline keskmise suurusega kaubik, millest asjadega täitus pool kasti. Los Altosest Sunnyvale kolisime veitsa suurema autoga ja tegime lausa kolm otsa. Ohh seda elu lastega. Või siis olen lasknud end tabimisühiskonnal mõjutada.
Esimene mõte oli kolimiseks kasutada täisteenust, et lendab kamp mehhiklasi peale, pakivad kõik kola riiulitest-kappidest kastidesse, tassivad need autosse, sõidutavad uude kohta ja toovad kastid tuppa. Tundus, kui unenägu. Kontrollifriik nagu ma olen, hakkasin selles plaanis siiski kahtlema, et siis ma ei leia midagi üles ja mine tea kuidas nad asju pakivad ja lõhuvad kõik ära ja pealegi võtavad liiga palju raha selle kõige eest. Alustasin vaikselt nende asjade pakkimisega, milleta lähema kahe nädala jooksul hakkama saan, nagu raamatud, lillevaasid, pildiraamid ja talveriided. Tubade nurkadesse hakkas kogunema pakitud kaste, kõik kohad olid poolikuid kaste ja pakkepaberit täis. Valitses päris korralik segadus. Tagantjärgi mõeldes oleks võinud vist täisteenust ikka kasutada.
Asjade tassimiseks tellisin kohale tänava nurgal passivad "turuvarblased", selliseid juhutööd otsivaid inimesi, töpsemalt mehi, leidus meie kodukandis kohe suure tee ääres. Neid on ka suuremate kolimisautode rendiplatsidel, aga ma ei julgenud selle peale lootma jääda. Igaks juhuks broneerisin töömehed päev enne ära, näitasin neile kätte teeotsa kuhu tulla ja hommikul olid abilised platsis. Lisaks tulid appi sõprade teismelised poisid, et natukene taskuraha teenida. Muidugi läks meil plaanitust kauem ja lubatud paarist tunnist sai täispikk tööpäev. Usun, et vähemalt järgmisel päeval olid nad rõõmsad saadud vaevatasu eest.
|
| meie tagaaed koos pitsa ahjuga |
|
| tiimitöö |
|
| Esimesed vorstid läksid pitsa pealt kaduma |
Lastega on kinnine hoov koos mõnede mänguasjadega ikka elu lihtsamaks teinud küll. Köögis pliidi ees olles saan lastel silma peal hoida, vahel tuleb õue tormata, et neid lahutada või aidata Emmat liuväljale, ta ise veel üles ei oska ronida. Liumäe ostsin kasutatuna kuulutuse peale, koos kohaletoomisega. Üldse on Sunnyvale maja nagu päris kodu, varasemad kohad olid kõik ajutised, Los Altose maja küll 3 aastat järjest, aga ei tekkinud seda jalad maas tunnet. Nüüd siis lõpuks on päris kodu tunne.
|
| Liumägi hoovis, 11-kuune Emma vallutab juba astmeid, olles ise just õppinud kõndima |
Uuel aastal uued tuuled
Magnus on juba mõnda aega MSis töötades tundnud väljakutsete puudumist, töö on huvitav, aga suure korporatsiooni poliitika rikub vahel töörõõmu, kui valmis ehitatud ja nende tiimi arvates suurepärased asjad kellegi uue ülemuse poolt ära nullitakse. Nii ta ongi tulnud mõttele, et peaks midagi muud hakkama vaatama. Teeks oma firma või läheks kuskile alustavasse startupi. Seda mõtet on veeretatud juba pikalt ja räägitud sõpradele seltskonnas, nii et paar kuud enne aastavahetust läks asi tõsiseks. Tagant andis hoogu juurde ka MSi jälle "uued tuuled" strateegias, kus Magnuse 4-liikmeline tiim liideti suurema tiimiga ja kaotati vana töö ära. See, mida oli ehitatud juba päris mitu aastat, polnud enam proiriteet ning projekt pandi seisma. Kogu selle projekti meeskond sajakonna inimesega asub Redmondis, Washingtoni osariigis ning mul tekkis juba hirm, et nüüd tuleb sinnapoole hakata kolima. Kui Magnusele oleks seal leidunud väljakutset ja arendavat tööd, oleks hea meelega kolinudki. Tagantjärgi võin öelda, et õnneks ei leidunud.
Peale pikki arutelusid ja läbirääkimisi, nii meil omavahel, kui potentsiaalsete uute tööandjate vahel, sai Magnusel otsustatud, et tema järgmiseks seikluseks tuleb Teleport, Inc. See on täpselt selline startup, millest ma puudust tundsin kõigi nende kolme kolimise korral, mida oleme teinud viimase 4 aasta jooksul. Alustades kolimisest Eestist Ameerikasse, kui ma ei teadnud kohalikust kultuurist, raha väärtusest, elukallidusest ja kinnisvaraturust mitte halligi. Ma polnud enne siia kolimist Ameerikas varem käinudki. Pakkisin lihtsalt kohvrid ja tulin. Teleport jagab hetkel infot ainult Bay Area's, laienedes hiljem üle maailma. See on teema, millega me oleme silmitsi seisnud ja mis on meid otseselt puudutanud ning ilmselt edaspidi aina rohkem puudutav. Tundub põnev.
Magnus on juba mõnda aega MSis töötades tundnud väljakutsete puudumist, töö on huvitav, aga suure korporatsiooni poliitika rikub vahel töörõõmu, kui valmis ehitatud ja nende tiimi arvates suurepärased asjad kellegi uue ülemuse poolt ära nullitakse. Nii ta ongi tulnud mõttele, et peaks midagi muud hakkama vaatama. Teeks oma firma või läheks kuskile alustavasse startupi. Seda mõtet on veeretatud juba pikalt ja räägitud sõpradele seltskonnas, nii et paar kuud enne aastavahetust läks asi tõsiseks. Tagant andis hoogu juurde ka MSi jälle "uued tuuled" strateegias, kus Magnuse 4-liikmeline tiim liideti suurema tiimiga ja kaotati vana töö ära. See, mida oli ehitatud juba päris mitu aastat, polnud enam proiriteet ning projekt pandi seisma. Kogu selle projekti meeskond sajakonna inimesega asub Redmondis, Washingtoni osariigis ning mul tekkis juba hirm, et nüüd tuleb sinnapoole hakata kolima. Kui Magnusele oleks seal leidunud väljakutset ja arendavat tööd, oleks hea meelega kolinudki. Tagantjärgi võin öelda, et õnneks ei leidunud.
Peale pikki arutelusid ja läbirääkimisi, nii meil omavahel, kui potentsiaalsete uute tööandjate vahel, sai Magnusel otsustatud, et tema järgmiseks seikluseks tuleb Teleport, Inc. See on täpselt selline startup, millest ma puudust tundsin kõigi nende kolme kolimise korral, mida oleme teinud viimase 4 aasta jooksul. Alustades kolimisest Eestist Ameerikasse, kui ma ei teadnud kohalikust kultuurist, raha väärtusest, elukallidusest ja kinnisvaraturust mitte halligi. Ma polnud enne siia kolimist Ameerikas varem käinudki. Pakkisin lihtsalt kohvrid ja tulin. Teleport jagab hetkel infot ainult Bay Area's, laienedes hiljem üle maailma. See on teema, millega me oleme silmitsi seisnud ja mis on meid otseselt puudutanud ning ilmselt edaspidi aina rohkem puudutav. Tundub põnev.
Kui meil pool aastat tagasi oli mõte siin majas elada veel paar aastat, siis töökohavahetusega tuli plaani muudatus. Meie edasistest plaanidest järgmises postituses.
Viljapuud meie aias
Majaga saime kaasa mõned viljapuud ja ürdiaia. Maja ees on värske piparmünt, salvei, suur puhmas rosmariini, puudest on avokaado, mis kahjuks ei kanna vilja ja laim. Piparmündist ja laimist oleme teinud juba väga häid mojitosid, külmkapp teeb lisaks jääkuubikutele ka purustatud jääd. Mida rohkemat elult veel tahat, eks. Maja taga arvasime olevat 3 sidrunipuud, millest üks muutus paar kuud tagasi mandariiniks. Ikkagi eestlased majas ja mandariinid praegu teemaks. Mandariinid on nagu päris, aga kivid on sees ja tüütu süüa. Sellised ongi meie esimese maailma probleemid Päikese orus. Elu on ikka lill.
taustal rosmariin ja salvei
Kui meil pool aastat tagasi oli mõte siin majas elada veel paar aastat, siis töökohavahetusega tuli plaani muudatus. Meie edasistest plaanidest järgmises postituses.
Viljapuud meie aias
Majaga saime kaasa mõned viljapuud ja ürdiaia. Maja ees on värske piparmünt, salvei, suur puhmas rosmariini, puudest on avokaado, mis kahjuks ei kanna vilja ja laim. Piparmündist ja laimist oleme teinud juba väga häid mojitosid, külmkapp teeb lisaks jääkuubikutele ka purustatud jääd. Mida rohkemat elult veel tahat, eks. Maja taga arvasime olevat 3 sidrunipuud, millest üks muutus paar kuud tagasi mandariiniks. Ikkagi eestlased majas ja mandariinid praegu teemaks. Mandariinid on nagu päris, aga kivid on sees ja tüütu süüa. Sellised ongi meie esimese maailma probleemid Päikese orus. Elu on ikka lill.
|
| taustal rosmariin ja salvei |
No comments:
Post a Comment