Michelini tärni restoranid

Armastus käib kõhu kaudu

Nüüd siis postitus toidugurmaanidele, nimelt Michelini-mehikese soovitusega ning ühe-ja kahe-tärni restoranidest. Michelini mehikest teavad ju kõik ja teda seostatakse autorehvidega, mis on igati korrektne seos. Lisaks rehvitööstusele pakuvad nad kaartirakendust, kus on peale märgitud toidukohad.
Michelini tärnid on restoranidele mitteametlik tunnustus, mida jagatakse korra aastas. Käsiraamatut avaldatakse juba aastast 1926 ning olles orienteeritud maanteedel sõitjatele on tärnide tähendused järgmised:

• üks tärn- väga hea restoran oma kategoorias
• kaks tärni- suurepärane kokakunst, väärt ümbersõitu
• kolm tärni- erakordne, väärt kohaleminemist

3. pulma-aastapäeva õhtusöögil sain lõpuks ka 2 tärni restorani klubisse restoraniga MANRESA. Postitus tuleb aga SAISONist, kus käisime nädal hiljem Magnuse sünnipäeva tähistamas. San Francisco lahe piirkonnas, mis hõlmab linna ja kogu lõunapoolset poolsaart, on aastal 2013 kokku vaid kuus 2 tärni restorani, nimekirja saab näha siit. Oleme käinud nendest veel kolmes- BAUMÉ, BENU ja COI aga sel ajal oli neil veel vaid 1 tärn.

Alustaks kõige ägedamast 2 tärni restoranist SAISON, asukohaga San Francisco linn. Koduleht on neil kahjuks väga mitte-midagi-ütlev. Restorani külastamise põhjuseks oli Magnuse sünnipäev, nagu ikka Magnus oma sünnipäevi viimasel ajal eriti tähistanud pole, siis on ta olnud sunnitud need veetma minu seltsis. Nii ka seekord. Hinnaklassilt on tärniga restoranid kallid, vaatamata sellele on mõnesse kohti lausa võimatu saada, kohad tuli väga varakult ära broneerida.

SAISON võlus kohe sisse astudes lihtsa ja erakordse sisustusega, nt. puitlauad, ilma valgete linadeta, kõik oli muidugi väga udupeen, puhas ja võluv. Erakordseks teeb selle koha nende köögi avatus, kogu saal ongi nagu üks avatud elutuba, pakkudes söögielamuse kõrvale ka vaatemängu sellest, kuidas sinu söögid taldrikutesse pannakse. Lisaks on kohe näha, kas kokk supi sisse sülitab ka vahest või mitte. Tavaliselt tuuakse toit lauda kuskilt mustast august, millised on kokad või kui räpane/puhas on köök jääb meil teadmata. Nüüd nägime ära kuidas kokad töötavad, kuigi enamus toitudest oli valmis mikserdatud/küpsetatud, aga lillekesed klaasiservadesse ja kullast helbed toidule pandi näiteks pintsettidega.

vaade köögile meie lauast, tundus, et see onu pildil oligi peakokk-majasokk

Nagu paljudes selle klassi restoranides on menüüdes kaks valikut, kas prix fixe, kus saab mitmekäigulisele õhtusöögile teha ainult mõne valiku igast käigust või tasting menu, kus kõik valikud on sinu eest ära tehtud, jäetakse vaid võimalus, kas ettetoodut süüa või mitte. Maksad neile mõlemal juhul. SAISONis puudus menüü, mida nad oleks meile vaatamiseks andnud, menüü saime lahkudes kaasa. Sõna SAISON tähendab prantsuse keeles aastaaega, nii on ka nende toiduvalik tehtud vastavalt aastaajale ja kättesaadavusele. Söökide valik oli neil meie eest ära tehtud, ehk et neil oli tasting menu, küll aga anti meile talrikuid lauale tuues teada, mida üks või teine ollus sisaldas. Ka hind oli meil juba restorani minnes ette teada, jäi üle vaid toiduelamust nautida. Kokku toodi meile 17 erinevat sööki, esimene neist oli küll tegelikult jook- rababrberi-greibi-leedri limonaad, mis oli hästi vahtu aetud. Maitses koos lilleõiekestega klaasi servas suurepäraselt. Kohe alguses mainiks ära, et kõik oli suurepäraselt maitsestatud ja väga hästi kokku sobitatud.

Kuna SAISON on orienteeritud mereandidele, siis olidki paljud söögid kalalised, teiseks käiguks toodi merisiilik, mis oli munakastme ja naeri tüki peal, kaunistuseks kullast belbed. Sushi sees või sashimi'na (toore kala lõigud) mulle merisiilik ei meeldi, küpsetatuna supis olen väga head saanud. Kogu kominatsioon oli hea, sest merissiku maitset ei tundnud ära.

maisi pudding tomati zeleega, peal kalamari

Ilmselt üllatuseks mõlele lugejale on see, et ma ei söö tomatit (ja veel paari asja), küll aga meeldis mulle järgmine järjekorras kolmas käik, kus oli tomati želee, kombinatsioonina oli jälle suurepärane. Kuna käike oli palju, siis portsjonid püsisid sellevõrra väiksemad, kui tavaline ameeriklane taldrikul on nägema. Samuti saab parima elamuse, kui võtta lusikale võimalikult ühtlaselt kõiki komponente.

Neljandaks toodi neljast mereannist koosnev pakett, mis sisaldas ühte ampsu igast järgnevast- merikoger, oma üllatuseks loen praegu kaasasaadud menüüst, ELUS merikarp avokaadoga, forell ja forellimari kartulikrõpsul. Scallop ehk merikarp on üks mu lemmikutest mereandidest, sain seda esimest korda paar aastat tagasi restoranis FRANCES, nüüdseks 1 Michelini tärni vääriliseks restoraniks arvatud. Magnus ei kannata ei scallopit ega seeni just nende kummise konsistentsi pärast, merikarpi ei tohi üle küpsetada, sis läheb vintseks, see aga oli eriti hõrk ja maitsev, polnud seda varem toorena söönudki.

Järgmiseks toodi abalone, see on ühine nimetus kõikide söödavate meritigude kohta. Molluskit oli grillitud sütel ja serveeriti koos meriadruga. Huvitav oli. Konsistentsi poolest natukene nagu kana, aga mitte nii hõrk, ka mitte päris nagu liha. Selline ни рыба, ни мясо.

Kaheksandaks toodi tomat tomatiga. Isegi nii udupeenes kohas ei maitsenud see eriti hea, kõige pisem neist kirsstomatitest oli söödav, suuremad läksid vastikuks.

riisihautis, abalone maksa ja artišokiga

Järgmiseks oli riisihautis, maitses väga siidjas risotto. Siidisust lisas ka puidust lusika valik. Kõik toidud serveeriti erinevate söögiriistadega, st. kõik olid erinevast komplektist, pisikesed kuldsed ja puidust lusikad, puupulgad ja korralikud steigi noad. Kümnenda toidu juurde ei toodud aga üldse söögiriistu, sõime lilleõisi näpuga. Oligi selline käik, et taldrikutäis lilleõisi mungalille meega, kõrvale hapukoor, kohapeal küpsetatud sai võiga. Väga maitsvad lilleõied olid, mõni salatileht oli mõru, aga üldiselt olid sellised värsked, aga maitsekamad kui kurk.

taldrikutäis lilleõisi

Kuna kodulehel oli soovituseks võtta 3 tundi toidunautlemiseks, siis alustasime söömist kell 6pm, et lapsehoidja saaks enne südaööd koju. Restoran ongi avatud ainult õhtusöökideks ja meie jõudsime sinna üsna kohe peale uste avamist, paljud laudkonnad tulid sööma kas kell 7pm või isegi 8pm, mis tähendas, et meie saime oma söögid ilma ooteajata, st. üle 2 tunni järjest söömist, polnud hoo ja hoobi vahet. Enamasti kulub restoranis pool aega just ootamiseks, seekord oli päris huvitav kõik toidud järjest lauale saades, samas kõige selle juures kulus meil ikkagi üle 2 tunni. Ajakulu oleks ilmselt suurendanud alkoholi tarbimine, seekord olime "kuival" ja nautisime mittealkohoolseid kokteile, mis ei olnud lihtsalt limonaad vaid maitsesidki nagu kokteilid. Pähe aint ei hakanud.

tursk

Viimaseks kalaks sellel õhtul oli must tursk jogurti ja mandariinidega. Kala oli küpsetatud täpselt õige küpsusastmeni, nii et oli mahlane ja hõrk.
Esimeseks lihaks oli 60 päeva laagerdatud lammas, mille all suvikõrvits, maitseks maasikas piparmõndiga.

lammas pealt ja alt

Peale liha toodi supp. Põhjas olid popkorniks röstitud erinevad teraviljad, peal paberõhukesed ja krõbedad kapsalehed, mis valati üle metsiku meriadru puljongiga. Kiirelt tuli süüa, et krõbedad lehed peal ära ei liguneks.

Minu jaoks kõige sügavama mulje jättis roog, millest kausi kuju tõttu pilti ei saanudki. Topsi põhjas oli mingi pasteet, ekslikult arvasime, et see on pardimaksapasteet, menüüst loen aga, et tegemist oli toffeega, mis ei maitsenud üldsegi magus. Koosnes see söök neljast komponendist- iiris, leib, piim ja õlu. Nagu juba mainisin, siis põhjas oli pasteedilaadset, vahepealsest ei saanud aru ja peal oli õllevaht. Vot see õllevahu mõrkjas mekk pani i'le täpi. Ääretult maitsev oli.

Viimaseks soolaseks roaks oli tuvi. Selle sõime nii kiirelt ära, et pilt ununes sootuks. See oli tegelikult ka kõige suuremat pettumust valmistav roog. Tuvist oli tehtud vorst, ma oleks lihalõiku eelistanud. Vorstimass oli keeratud kapsalehe sisse, nii et välimuselt oli kõik väga huvitav, maitses ka hea, aga ikkagi oleksin eelistanud lihalõiku.

Maitsepuhastajaks oli vaarika sorbee, mille all Meyer sidrunikreem. Meyer lemon on tsitsurvili, kus sidrun on kokku pandud kas mandariini või apelsiniga, nii et ta on vähem sidrunimaitseline, ehk et mahedam.

Esimeseks koogiks oli tatrasuflee koos tatrajäätisega. Mulle väga meeldis. Magnus sai  sünnipäeva puhul lisaks veel küünlaga pisikese karamellisuflee koogitüki. Järgmiseks toodi röstitud tatratee. Maitses täitsa tee, millel oli tatrahõng juures.

tatrasuflee tatrajäätisega

Ja siis tuli veel magusat. Sesam seed sponge, mille otsetõlge oleks seesamiseemnekäsn. Tegelikult oli biskviit, siis mingid küpsised, mis olid Magnuse jaoks kogu õhtu hitt, mina neist niiväga ei vaimustunud ja kohustuslikud trühvlikommid.

Magusad koogikesed tartateega

Magusa osa lõpuks toodi väga tummine ja hea õunakook, vähemalt maitse meenutas õuna kaneeliga. Kõht oli selleks ajaks juba pungil, hea, et me polnud korralikku lõunat söönud, muidu oleks lõhki läinud või pidanud midagi järgi jätma.

Teenindus oli viimasepeal, aga selle kohapealt ei saa siin maal enamasti iniseda, kõik toidukohad ja ka muud asutused pakuvad ikka teenindust, Eestis on seda kahjuks vajaka.

Sellise täiesti avatud köögiga restorani avame Henariga kunagi Eesis ka